Meil kõigil on kuskil mõni folder või köögikapi tagaossa lükatud koltunud retseptikaustik, kuhu oled kas ise või on sinu ema-vanaema tihedalt ja väga korraliku ja ühtlase käekirjaga kogunud ülestähendusi parimate roogade kohta. Selline on olemas ka minul ning kiiretel aegadel olen sinna vahele susanud lisaks koopiaid ajakirjadest – peaaegu kõikidest keeltest, millest midagigi aru saan. Nüüd on saksakeelsest Burdast pärit maasikatorti päris imelik vaadata, aga see imeline soove täis tunne, mis seda retsepti lugedes tekkis, on mõnes mõttes kordumatu. Ju oli sel hetkel maasikas niivõrd isuäratav ja üksnes kesksuvine mari, mida aiamaalt kätte sai, et pelgalt pildi vaatamine ajas suu vett täis.

Teisalt olid need esimesed nii filigraansed retseptid, et toit tuli nende järgi alati välja. Millegipärast ei hiilanud nõukaaja raamatud ja ajakirjad erilise täpsusega – inimesed olid nii osavad asju asendama, et ega sel poleks ehk mõtetki olnud. Kõige suurem tunne, mis põue ära ei mahtunud, oli aga soov valmistada oma kätega midagi nii vapustavalt head, et see kõigile maitseks. Võib-olla pärines see tuhin hoopis sellest, et ema polnud mul suurem küpsetaja – koogi ootamine võttis ehk liiga palju aega, küll aga vaaritas ta heal meelel igasuguseid magustoite vanilli-kreemist tarretisteni välja.

Sõjaeelse Eesti retseptid hakkasid tasapisi minuni jõudma 1990-ndatel, kui meie riik oli jälle iseseisev. Varem polnud ma neist loomulikult kuulnudki. Kuid oma äia vahendusel, kes minu “hulluse” vastu alati mingit samasugust hillitsetud kirge tundis, ilmus meiegi koju ühel hetkel lausa tervikkoopia Rootsi väliseestlaste kokaraamatust, kuhu siit lahkunud inimesed oma igatsetud maitsed olid kokku köitnud. Sellest raamatust leiab juba väga täpseid juhiseid süldi ja sepiku valmistamiseks.

Trükitud retseptideks ei ole minu ema retseptid ja kogemused veel saanud – need, mis on omakorda pärit tema emalt ja jõudnud minuni. Vahepeal on need kõvasti kaotanud rasvasuses, saanud juurde läbi aasta värskust lisavaid komponente ja mõned neist roogadest on jõudnud minu laste põlvkonda välja. Neist viimastest retseptidest, mis nad kogemuse kujul kaasa on võtnud, pean ma vaat et sama palju lugu kui oma väikese varanduse vanimatest paberilipikutest. Kui me sel aastal lihavõtete ajal kõik taas pika laua ääres kokku saame, on ka päris uue põlve esindaja oma maitsemeelega abiks – mis sünnib tema põlv-konnal süüa ja mis mitte.

Ilusat kevadpüha!