Lapse sünnipäev, pole isegi vahet, kas tegu on ühe- või 18-aastaseks saamisega, on alati eriline. Õhtu üks tipphetkedest sähvatab siis, kui uhke sünnipäevatort lauale tõstetakse. Mida väiksem laps, seda erilisem see tavaliselt on. Vanemad on peo organiseerimisega palju vaeva näinud ning töömahukas teematort on tellitud lausa mõnelt professionaalilt.

Nüüd tekib aga kohe küsimus, kuidas see on kaunistatud, millega värvitud. Väga paljud tordimeistrid peavad otsustama, milliste materjalidega nad töötavad. Kas pakkuda suhkru­massiga kaetud ja kindlalt koos püsivaid ja ka tegija jaoks töötlus­mugavamaid torte või minna kallimat ja keerukamat rada mööda ning mässata palju ebastabiilsemate kreemidega?

Kui tordikuhilal küünlad juba sädelevaid leeke heidavad, on viimne kui üks hingeline ümber laua kogunenud. Lastel on raske oma elevust vaka all hoida. Suuremad õhutavad neid muidugi lõbusasti tagant. Mõnede külaliste hingesopis keerleb aga samal ajal vastikult painav küsimus, kuidas tordi sisust sotti saada. See kõik näeb välja liiga kirgas ja ilus. Ilmselt on värvid kunstlikud ja kreemis mingid stabilisaatorid sees ... Kuidas öelda hetkest siirast rõõmu kogevale lapsele, et ta võiks nii tähtsana tunduvast ahvatlusest loobuda? Vaid nii ei ilmu põsele tillukesi sügelevaid täpikesi ...

Toiduvärve – pastatuube, pliiatseid, pulbreid ja vedelikke – on müügil terve plejaad sünteetilistest naturaalseteni ja erksad toonid tekitavad alati pigem kahtlusi. Nagu looduses, nii ka meie meeltes hoiatab kirgas punane pigem millestki, mis on mürgine. Üleni roosa või sinine suhkruglasuur, millega pidutort kaetud, tekitab enam-vähem samasuguseid tõrksaid tundeid.

Võiks ju mõelda, et mis see tilk värvi siis nüüd ikka ära teeb, aga iga hooliv ema ei viitsi sel teemal isegi et mitte vaielda, vaid pigem küpsetab ise valmis mõne lihtsama õunakoogi.

Aga õnneks on nii emasid kui ka küpsetajaid, kes pole alla andnud. Nad mässavad ja katsetavad nagu ennevanasti ja kõik selleks, et filigraansest ilust ja värvilistest kreemidest ei peaks lahti ütlema. See võikski olla uus normaalsus. Ja seetõttu ei teki nende pidudel ka kurbi momente, kus alles õhtu lõpus saadakse juhuslikult ja möödaminnes teada, et tort, mis nüüd otsas, oligi tegelikult värvitud naturaalseid toiduaineid kasutades.

Head nõu annavad käesolevas numbris sel teemal meile nii väikeste laste ema Kadri Valsberg kui ka superküpsetaja Rita Osa. Me saame selgeks ombre-tehnika ja tõstame lauale uhke vikerkaarevärvides kihilise toortordi – et ka ärevaks “nüsitud” emmed saaksid veidike rahulikuma südamega maiustada ja teema päevakorrast üleüldse maha kriipsutada. Loomulik söömine on veel võimalik.

Värvilist novembrit!