Me oleme harjunud mõtlema toidutegemisest kui loomingust ja hobist. Elu karmim pool aga paneb vaba mõttelennu üsna tihti raamidesse ja sunnib uuele inspiratsioonile tingimustes, kus väga oluliseks valikute mõjutajaks on iga münt pere eelarves või tooraine hooajalisus. Lihtsad asjad ongi aga sageli need kõige paremad ja tervislikumad. Supid, smuutid või salatid, kus vähe koostisosi, maitsevad imekombel just kõige rohkem ning kümme-asja-koos-stiil kaotab viimaks oma fookuse, pudeneb mingiks ühtlaselt lamedaks roaks, mida keegi enam taga ei igatse.

Näiteks lööd pannile üht-teist külmikust ja kõik muutub hoopis erilisemaks. Tuuli Mathisen vaatab köögikapid-külmiku üle just selle pilguga. Või viilutad nagu Raili Mikk peedi või ananassi õhukesteks liistakateks. Ning kui mõjutad nende maitset esimesel juhul karamellistatud sibula ja teisel juhul kookospiimaga, saad täiesti uue eelroa või kerge desserdi õhulise maitsega carpaccio näol.

Lihavõttekuul võtsime lisaks traditsioonilisele pidulikule lõunale ette ka suure torditeo ning Rita Osa pakub välja ühe parimatest kreemidest, millega meisterdada tordile daaliaid, Inglise roose või tulpe. Šveitsi besee-võikreemi on õnneks väga lihtne valmistada ning seda saad ka pikalt säilitada, kui vaja. Peomenüü beseetibusid aga tee kohe rohkem  – neid on hea ka kingituseks külla kaasa võtta.

Me pole sugugi harjunud aga söögitegemisest ega söömisest mõtlema kui aja mahavõtmise viisist. Aeglane söömine on palju tervisesõbralikum nii kehakaalule kui ka üleüldisele enesetundele. Sigri-migri elutempoga muusikud Angeelia Maasik ja Mick Pedaja tuletavad leebel moel meile kõigile meelde, kuidas kogutud sisemist peent energiat mõistlikumalt jaotada saab.

Samas kuuleme aina sagedamini, kuidas inimesed teevad nii enda kui ka teiste jaoks eetilisi valikuid. Peetakse loenguid intuitiivsest söömisest ja kukeseente sõnumitest ning püütakse lauda katta nii, et iga sööja isiklikke vajadusi oleks arvesse võetud. Ja see pole enam sugugi lihtne, kui just ise süüa ei tee.

Uued toiduilma moevoolud hullavad huvitavate ideedega ka äris. Nii leidsime me vahvaid hübriidküpsetisi, millele saaks ühe kaupa üles ehitada lausa oma butiike. Ühe toote poekesi on meil juba nii mõnedki. Kohe tuleb meelde Röst Rotermanni kvartalis, kust on endiselt võimatu nii mööda minna, et sealt pehmet pätsi kaasa ei haaraks. Teise julge näite toob nähtavale Margit Arndt-Kalju, kes käis külas Pavlova Cake’is. Pole kahtlustki, et sealsest ideest saavad innustust paljud, kes siiani on oma äriideest üksnes mõtteid lennutanud-­keerutanud.

Aga natuke veel ja juba varsti saame peenralt katteriide alt naksata värskeid ja mahlast nõretavaid noori rabarberivarsi. Et sinnamaani kuidagimoodi hakkama saada, pöörasin äsja sügavkülma sisu puhta ringi, aga ühe karbi rabarberikuubikuid veel leidsin. Üksnes teadmine selle olemasolust leevendas mu hapud isud ja ju need kuubikud nüüd peagi kuhugi smuutisse rändavad. Mis neist enam hoida.

Energilist kevadkuud ja ilusaid lihavõttepühi!