Pärast pikki jõulupühi saame veidike aega olla ja mõelda. Kes naudib maailma, kes vaheaega, kes talvepuhkust. Lumised pehmed tuisutuuled annavad lootust ilusale talvele, mis oleks parajalt külm, parajalt lumine ja parajalt kirgas. Sillerdav päike paneb mõnikord juba aasta-vahetusegi paiku mõneks lühikeseks tunniks silmi kissitama ...

Nii on see olnud mitmeid talvi. Pärast jaanuari hakkame ootama sõbrapäeva – mõnel aastal satub sinna kanti ka vastlapäev, aga seekord saame liulaskmises ja hernesupi ja seajala söömises võistelda puhta märtsis – ja siis uhkeldavat Eesti sünnipäeva, et koos sellega mõtelda ka nende maitsete üle, mis kestavad. Üle põlvede ja aegade.

Me oleme olnud ses suhtes vägagi vastupidavad. Alustanud taas kord ettevaatlikult väiketootmisega ja samal ajal taluelule mitte ainult jalad alla saanud, vaid selle lausa vilkaks muutnud. Riik pürgib ka talumehe hädavajalikus töös kaasa lööma ja kel vähegi nutti, saab jala ministeeriumide uste vahel uljalt pidama. Meil on sadu ülihäid, sügavalt meie köögile iseloomulikke tooteid juba olemas. Kitsepiimajogurtist kvaliteetsete vorstide ja eriliselt kirbe ja mahlaka sibulani välja. Nüüd on vaja üles leida klient. Õigemini palju kliente, kel oleks raha väiketootmise ja käsitöö eest piisavalt ka maksta. Kus nad küll on? Kas mõnel toidulaadal, suurlinna turul või suurketi toidupoes? Erilisi asju saab näha ka e-poes ja mõni neist jõuab linlase juurde läbi OTT-võrgustike. Igal juhul on kõik see veel väga juhuslik. Mõnesse leidu ei maksa kohe kiinduda, sest aasta pärast ei pruugi seda toodet enam olla ...

Ometi oleme olnud oma tahtmistelt sitked. Äriajamise jonni ja jõudu ka jagub. Meie ärimudel on tilluke, aga paindlik. Ehk ei olegi vaja kogu aeg Ameerika stiilis äriskeemide poole kiigata? Ajab niisama pea sassi. Kui mitu väikest oma müügitöös liituvad, on see juba rohkem eurooplaste moodi äri. Suhted lähevad sealgi tuliseks, aga kasumijaht ei muutu ahnuseks. Keskkonna tervis on kogukonna silme all ja lõpuks ei lõika eluterveid ja tugevaid kogukonda siduvaid köidikuid nii lihtsalt katki ei ülbusele kaldu poliitikud ega kilavate silmadega pankurid.

“Keeruliseks ära sina ise oma elu ela!” põrutab peremees sagris punapeale kultusfilmis “Siin me oleme”. Nii on. Kui lähed juurte juurde tagasi, saavad uued ideed elurammu juurde. Kõigest võõrast ei saa alati oma ja igat oma ei peagi võõras kohe mõistma. Kohalik toit on siin üks parimaid näiteid ja me saame lahkesti armsale väikesele Eestile taas õnne soovida! Et sinu toidulaud oleks pikk ja lookas ka järgmised sajad aastad!