Fotod: Meeli Küttim

Tüüpilise Eesti ilmaga Viimsi vabaõhumuuseumis tilkusid päästva räästa varjus ajurveeda teadmised ja kraadike kuivemal hetkel kattis Kaja rohule lille- ja maitsekireva piknikulaua. “Inspireerides vihmas”, kui parafraseerida Hollywoodi kullafondi pealkirja. Kaja värvis halli päeva kirkaks nii meil kui muuseumis patseerivatel saksa turistidel, kelle seenekübaraid meenutavate vihmavarjude all lõi särama sulaselge vaimustus välja pandud maitsetest.

Kaja Keil on põhjalik. Ja tundlik. Poeetiline elukunstnik. Kas kõik ikka sai räägitud ja selgeks? Üsna varsti pärast jutuajamist potsatas kirjakasti kiri:

“Ma kirjutasin oma raamatu (“Elu maitsed” – toim) lõppu, et “elu on ikkagi lill”, ja pidasin selle all silmas just seda, et see ei ole mitte alati lill, aga siiski kingitus kõige pühamas mõttes. Igaüks meist on saanud eluks kaasa erineva sisuga reisikohvri ja teatud hulga aega. Minu käest on palju küsitud, kuidas on ajurveeda mind ennast praktiliselt aidanud. Kui toit füüsilises mõttes kõrvale jätta, siis ma olen just läbi veedaliku maailmakäsitluse saanud teadmised, mida oma elu reisikohvris olevaga peale hakata ja mida teha siis, kui mõne kunsti loomiseks on vahendid napid ja südamesoovid hoolimata pühendumisest luhtuvad. Need ei ole mitte ahhaa!-elamused, vaid vaiksed taipamised looduse kõrgema poeesia ridade vahel. Nii võib sügav kurbus saada hingetoitvaks puudutuseks ja see inspireerib mind jätkuvalt. Nii ma neid inspiratsiooniseemneid täna istutan, tutvustades ajurveedat kui looduse loomingut – ja see teeb mind tõepoolest väga õnnelikuks. Olen tänulik kõige selle eest, mis on, ja püüan igal hetkel pühenduda sellele, mis tuleb, ehk siis järgmist kohvrit teadlikult pakkida.”

Algus

“Kümme aastat tagasi Saksamaal elades hakkasin ma ajurveedat nii õpitubades kui ka iseseisvalt teadlikult praktiseerima. Eelnevad kümme aastat olin olnud pigem hea teoreetik. Sügavamalt ja praktiliselt hakkasin ma ajurveedaga tegelema läbi toidu, kuna see on mind huvitanud ja pakkunud tohutut naudingut – just protsess iseenesest.

“Iga päev värsket toitu teha on täiesti võimalik.”

Praktiseerides hakkas mul justkui pusle kokku jooksma ja ma sain aru, et kõik see on algallikast pärinev info, mida ei saa mõjutada ei turundajad ega poliitikud, vaid see on looduse iidne tarkus. Kuna me kõik oleme hästi individuaalsed, koosneme erinevatest elementidest, siis ei ole mitte kunagi vaid üks asi kõigile kasulik. ­Ei saa öelda, et vihm on halb ja päike hea ning vastupidi. Kõik sõltub. Tol ajal, kui ma praktiseerisin neid põhimõtteid, siis nägin, et enda heaks saab väga palju ise ära teha  – ilma et peaks mingeid imepurke selleks ostma. See ongi looduse rüppe sulandumine. Rütmid on ­­hästi olulised.”

Kasvamine

“Mina usun, et meie esivanemad tegid kõike loodusega kooskõlas ja panid näiteks ka toiduasju kokku niimoodi, et need oleksid meie keha jaoks kergemad. Ma võin siin tuua näite. Mul oli hiljuti kursusel üks tüdruk. Ja kui ma rääkisin, et tomat on maavitsaline ja selle koor hästi raskesti seeditav, mistõttu tuleks see eemaldada, siis see tüdruk ütles: “Ahaa, nüüd ma tean, mispärast Itaalias minu vanavanaema iga kord enne, kui ta hakkas pastat tegema, kooris tomatid!” Igal pool on teadmist olemas, ajurveeda ei ole midagi uut. Need on algallikast pärit teadmised, mis on aegade jooksul läinud vahepeal kaduma, uued asjad tulevad peale. Ajurveedas öeldakse ka seda, et kõik, mida tänapäeva teadus avastab, on nende ürikutes ammu kirjas.

Muidugi on raske seda tavainimesele selgeks teha. Et see on see, mida meie vanavanaemad on teinud. Aga see ei ole raske siis, kui nad on ise selle järele proovinud. Ma võin näiteks oma ema pealt öelda, kes on nüüd juba mitu aastat teinud ghee’d, et kui ta on mingid asjad ära proovinud, joob näiteks hommikuti sooja vett, siis ta tunneb, et see on talle hea.

Inimene õpib läbi kogemuste. Ja tänapäeva ühiskonnas, kus tuleb uksest-aknast kõike “tervislikku” ja “kasulikku”, on hästi raske selles orienteeruda. On ka väga loomulik, et inimene püüab teada saada, kas keegi on seda tarkust ka tõestanud. Ajurveeda õpetab, et kõik ei sobi kõigile.”

• “Toitu tuleks teha ise või lubada seda teha kellelgi, ­kes sind väga armastab. Tee toidust ja söömisest rituaal. Sa oled iseenda kõige parem VIP-kokk. Söö seda, mis sulle tõesti maitseb, ja võta iga pala kui gurmeetoitu.”

Austus

“Ajurveedas on veel hästi oluline see põhimõte, et üks asi on toit, aga teine see, kuidas seda süüakse. Kindlasti ei söödud siin nii, et ühe käega tõmmati heinamaal rehaga heina ja teise käega söödi leiba. Kui oli söömisaeg, siis see oli püha. See on üks ajurveeda printsiipe. Toitu süües oled sa selle juures, see saab sinu omaks. Toidu austamine – näiteks kui leib kukkus maha, siis anti sellele suud – on tänapäeva ühiskonnas kindlasti oluliselt rohkem devalveerunud kui ennevanasti.

Mulle väga meeldis juba lapse­põlves teha söömisest omaette sündmus ja minu jaoks pidi kõik lauale pandav olema ka lihtsalt ilus. Ajurveedaga kokku puutudes oli nii tore tõdeda, et söömine iseenesest ongi sakramentaalne, sellesse tuleb suhtuda pühalikult ja pühadusega. Toit on üks olulisematest asjadest, mis hoiab meid elus. Ajurveeda täiuslikus toidus on esindatud kõik kuus maitset ja minu jaoks on olemas ka veel seitsmes ehk naudingu maitse.

Väga kallis restoranis maksab toit väga-väga palju. Siis sa väärtustad seda: vaatad, nuusutad, kasutad kõiki oma viit taju. See on toidule teadlikult tähelepanu pööramine ehk ajurveedalik viis, kus kõik tajud saavad kasutust: lõhn, maitse, nägemine, puudutus ja kuulmine. Eeldus heaks seedimiseks on tagatud. Aga kui sa peaksid sööma karbist kartulisalatit ja samal ajal vaatad telekat, siis ega täisväärtuslikust seedi­misest küll kuigipalju rääkida ei saa.”

Iseenda parem kuulamine

“Kõikvõimalike igapäevaselt tarbitavate sobimatute koosluste tagajärg ­ei pruugi avalduda kohe, see sõltub inimesest. Minul näiteks on loodus sellised tööriistad kaasa andnud, et ma reageerin kohe. Kui mul hakkab kõht valutama, siis ma saan aru, et midagi oli valesti, ja ma võtan kohe midagi ette. Aga inimestel, kes on saanud kaasa palju tuleelementi, on nii, et nad võivad kuni keskeani, 30.–40. eluaastani, süüa mida iganes ja neil ei ole kunagi mingit probleemi. Aga just siin on peidus oht, et nad ei pööragi oma toidule mingit tähelepanu. Haigused võivad olla ootamatused, hästi drastilised, kõik need infarktid ja tervete inimeste üleöö kukkumised on hästi tüüpiline ilming.”

Vastutuse võtmine

“Toit on iseenesest ravim ja nii on see ka vanades ürikutes kirjas. Kui me sööme iseenda elementidele sobilikku toitu, siis ei ole meil ravimeid tarvis. Sinna juurde tuleb arvestada veel aastaaegu, eluiga. Ajurveeda otseselt ei välista midagi ega ütle seda, et kui üks kord süüa midagi, mis sulle ei sobi, siis kohe midagi muutub. Aga kui meil on harjumused, mis meid ei toeta, siis kogunevad nektari asemel tilk tilga haaval mürgid ja haigus avaldub. Siis me hakkame ­tablettidega end turgutama ja ravima, aga kui oma baasharjumusi ­ei muuda, tekib suletud ring.

Ajurveeda innustab sind tervise eest ise vastutust võtma. Elus me tahame palju ise otsustada, aga unustame ära, et iga otsustamine on ka vastutamine. “Tean küll, aga ikka ei tee” on ajurveedas samuti üks potentsiaalseid haiguse algpõhjusi. Me üritame panna vastutust arsti peale, teadvustamata seda, et kui me ise oma elustiilis midagi ei muuda, siis tuleb haigus uuesti. Tänapäeva meditsiin ravib haigust, mitte inimest.”

Esimene asi: füüsiline keha soojas hoida, villased sokid välja otsida – eriti neil, kel tuld loomuomaselt napib.
Teine oluline asi: mitte juua siis külmi jooke – et mitte väikestki seedetuld ära jahutada. Hea on ingveritee. Toidu kõrvale on külma korral hea ka seesama tšatni, mida siin teeme.
Alkoholil on ajutine efekt: kui rääkida praegusest ajast, siis on suvejook kahtlemata õlu. Iseenesest me peaksime palaval ajal sööma jahutavaid toite ja õlu on alkohoolsete jookide seast jahutava energeetikaga. Õlut ei maksa siiski juua vahetult enne sööki ega liiga palju. Sõpradega koos valmistatud soe toit on parim rõske ilma tasakaalustaja.

Hoolimine

“Ajurveedalik toit võib olla igasugune toit, mis on värskelt valmistatud ja enamasti soe ning mille sa oled teinud kas ise või lubanud seda teha kellelgi, kes sinust päriselt hoolib. See ei pea olema mitte sugugi India-pärane. Toorained on võimalikult originaalsel kujul ilma säilitus­aineteta ja eelneva töötlemiseta. Näiteks oad ja herned leotatult, mitte konservina; pastöriseerimata ja homogeniseerimata mahepiim, värske juust ja lisanditeta jogurt; mahedad köögiviljad, puuviljad, marjad, teraviljad. Soojendatud ja üleöö seisnud eelmise päeva toit ei ole ajurveedalik. Sellise toidu pidev tarbimine on potentsiaalne materjal ama ehk toksiliste jääkide tekkeks. Pikemalt seisnud toit ning ka igasugune karbitoit ei anna ühtki tilka juurde meie immuunsust tagavatele elumahladele ehk siis teiste sõnadega saab sellest küll ajutist kõhutäidet, kuid mitte sobivat materjali pikema ja tervema elu jaoks. Võib-olla on siin heaks näiteks ka mitmesugused asendustooted, mida gluteeni- ja laktoosi- ja rasvahirmus tänapäeval “tervisliku” sildi all üleliia tarbitakse ning mida on sageli veelgi enam töödeldud. Iga kord, kui näen pakendil “kõigevaba” silti, tekib minul küsimus, mis seal siis sees on ja läbi millise protsessi on “vabaks saamine” toimunud.

Reklaamides kuulen ma kogu aeg, et “me hoiame sinu aega kokku”. Aga kuhu me seda aega tarbime, kuhu kulutame? Üks elukunsti nauditavamaid osi on oma lähedastega koos söömine ja kindlasti ka selle söögi koos valmistamine. Iseendale ja oma lähedastele toidu valmistamine on kvaliteetaeg.”

Vihmakassidena Viimsi vahel hulkuvate saksa turistide päev sai Kaja abil ootamatult mõtte ja maitse.


Kuidas Kaja oma seedetule eest hoolitseb?

• Värskelt ja ise
“Ma valmistan enamiku oma igapäevasest toidust ise ja ma tean alati, mis seal sees on. Karbitoidud, konservid ja kaua seisnud toit ei ole enam ammu minu valik. Seda mitte sugugi pirtsutamise pärast. Iga päev värsket toitu teha on täiesti võimalik ning kiirusele viitamine on pelgalt mugavuse teema. Alati võib küsida, et milleks siis aega hoida. Sotsiaalmeedia jaoks?”

• Mida juua?
“Enne ja pärast sööki väldin külma ja suure koguse vedeliku joomist – kui juua, siis mõni lonks kuuma vett. Mahl ja piim on mõlemad eraldi toidukorrad ega sobi kunagi toidu kõrvale joomiseks.”

• Ülesöömise loomulik vältimine
“Igasugune toit on minu jaoks gourmet, olgu see kas või tavaline puder või hommikune mahepiimaga caffè latte. Kõigi oma viie tajuga toidule tähelepanu pööramine tähendabki gurmaani­oskuste arendamist ja sellisel juhul ei saa toit olla kunagi kõrvaltegevus. Parim nipp ülesöömise vältimiseks!”

• Jälgi maitseid!
“Püüan jälgida, et ühes toidukorras oleks olemas kõik kuus maitset: magus, hapu, soolane, terav, mõru, kootav. Täiesti tavalist toitu süües saab mõne vürtsi või ürdi lisamisel kõik need maitsed kenasti kätte ilma suurema matemaatikata.”

• Millest loobuda?
“Väldin energeetiliselt sobimatuid toidukooslusi, mis kustutavad seedetuld ja on pideva tarbimise korral potentsiaalne materjal toksiliste jääkide tilk tilga haaval kogunemiseks. Kõige lihtsam, mida siin silmas pidada:
- kõik värsked puuviljad ja marjad on mõeldud eraldi nautimiseks ega ole kõige sobivam variant magustoiduks, eriti melon ja arbuus. Küpsetatud variandid sobivad küll;
- piim ei sobi kokku ühegi teise toiduga ega hapu ja soolase maitsega. Eriti tuleks vältida piima ja piimatooteid koos maavitsalistega (kartul, tomat, paprika, baklažaan, pipralised), värskete puuviljade ja marjadega ning liha, kala ja munaga. Erandiks on mandlid ja datlid ning riis ja kaer;
- sidrun ei ole hea kaaslane piimatoodetele, tomatile, kurgile.”

Kuidas süüa reisidel?

• “Inimestel jääb reisides sageli kõht kinni. Eriti vata-tüüpi inimestel. Reisimisega kaasneb alati liikumine ja sellega seonduv õhuelement toob kaasa kuivuse ning süsteem jääb seisma. Tavaliselt me reisidel tarbime ka vähem sooja toitu, mis omakorda tähendab külma energeetikat. Siis kõik seisabki. ­Ma ise joon reisidel alati kuuma vett. See aitab ideaalselt. Kehal on olemas vajalik vedelik ja ei teki kuivusefekti. Samamoodi vürtsid: fenkol ja kardemon. Lennukitoidud on mitu korda külmutatud-kuumutatud ja päris elu seal sees enam pole, seetõttu on raske neid ka seedida. Aga vürtsid aitavad, fenkol ja kardemon on kõige universaalsemad. Kui ei ole võimalik sooja toitu saada, siis ainuüksi juba kuuma vee või fenkolitee joomine võib päästa. Ka nn all-inclusive-reiside puhul võib juhtuda see, et keha jaoks on puhkus hoopis raske aeg. Inimesed söövad üle. Profülaktika oleks jällegi need kaks vürtsi ja ka ingver sinna juurde. Lihtsalt närida. Teine teema on teadlikkus. Kergemad reisid on keskkonnas, kus nii või teisiti on toitudes sobivad kooslused juba paigas ja neis on ka vajalikke vürtse, aga klassikalised euroopalikud vorsti-juustulauad on liialdades kehale tõeline katsumus.”

Kardemon ergutab enne sööki tarvitades seedemahlasid, aidates kaasa seedimisele. Pärast sööki puhastab kardemon suud ja seda võib edukalt kasutada Tic Taci asemel. Kuna maitse on paljudele vastuvõetav, siis võib kardemoni kasutada nii soolastes kui ma magusates toitudes – igal pool natukene.
Fenkol on neutraalne. Fenkoliteed võivad ka beebid juua, kui neil on kõhuhädad. Fenkol aitab kogunenud jääke tasapisi lahti sulatada. Kui on soodumus saada gaase, puhitust, siis on hästi hea närida pärast sööki fenkoliseemneid. Teena aitab samamoodi.


AJURVEEDA PIKNIK

Köögiviljakotletid kitse­toorjuustukastmega

“Köögiviljakotletid on nii lihtsad! Isegi kui sa oled kuskil maakodus, siis sul ei pea olema mingeid mune, isegi külmkappi ­
ei ole vaja. Praadimiseks teen ma ghee’d ja see ei pea olema külmkapis.”

4-le

SOOVITUS
Kikerhernejahu kotletiks
1 Kotlette saab teha kikerherne- ja herne­jahuga, aga viimane on siiski natuke liiga tugeva maitsega.
2 Sega kikerhernejahu veega nagu vedelal pannkoogitainal ja siis saad sinna ükskõik mida sisse panna. Ma olen isegi tavalise riivitud värske kurgiga teinud. Lisa ka peenralt nopitud hakitud tilli.
3 Kõige paremad on need muidugi soojalt, aga võib ka külmalt süüa. See on nagu leiva eest. Mõnikord paned kahe kotleti vahele näiteks värske juustu, siis on nagu hamburger.


T, K, V, G, M

3–4 keskmist värsket kartulit
1 väiksem roheline suvikõrvits
1 punt tilli
2 dl kikerhernejahu
2 dl vett
5 musta pipra tera
0,5 tl soola
praadimiseks ghee’d
150 g + 1 sl kitsetoorjuustu
1 punt värsket tüümiani

1 Riivi kartul ja suvikõrvits jämeda riiviga ning haki juurde till. Pane kikerhernejahu koos veega suuremasse kaussi ja klopi vispliga pannkoogitainasarnaseks massiks. Sega juurde riivitud köögiviljad koos tilliga ning maitsesta uhmerdatud pipra ja soolaga.
2 Kuumuta pannil ghee ning tõsta sellele supilusikaga ettevaatlikult tainas. Ära ehmata, kui see tundub esmalt liiga vedel. Prae kotletid rohkes ghee’s mõlemalt poolt kuldpruuniks ning tõsta taldrikule asetatud köögipaberile nõrguma, et liigne ghee paberisse imbuks.
3 Näpi 150 grammi toorjuustu sisse värske tüümiani lehed ja uhmerda juurde must pipar. Pane igale kotletile väike teelusikatäis kastet. Kõige paremini maitsevad need ­kotletid soojalt, aga sobivad suurepäraselt ka piknikule kaasa võtmiseks.

Suvesalat seedermänni seemnete ja kardemoni­kastmega

“Ajurveeda pooldab seedimise mõttes ­valdavalt sooja toitu, aga lisandiks sobivad ka värsked salatid – koos õlikastmega.”

HEA TEADA
“Suvel peaksime vältima tugevalt soojendava energeetikaga õli, näiteks sinepiseemneõli. Kui aga süüa palju rohelist salatit, millel on mõru maitse ja väga jahutav energeetika, siis on soojendavad vürtsid, näiteks tavaline must pipar ja ka seesamiõli, omal kohal.”

4-le
T, K, V, G, M, L

1 dl seedermänni seemneid
2 suurt peotäit värsket rohelist
1 väike punt tilli
1 peotäis värskeid mungoa idusid
1 küps avokaado

KASTE:
0,5 apelsini mahl
0,5 tl kardemoniteri
2 musta pipra tera
4 sl seesamiõli
1 sl vahtrasiirupit
0,5 tl tamarindipastat
0,5 tl soola
pisut külma vett

1 Rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned. Loputa roheline ja pane suurde kaussi. Tükelda avokaado väikesteks kuubikuteks ja näpi sisse värske till. Vahetult enne serveerimist vala salatile peale kaste, tõsta näppudega või kahe suure lusikaga üks kord segamini. Enne serveerimist raputa peale röstitud seedermänniseemned. Naudi väikese lisandina köögiviljakotlettide juurde.
2 Kastme jaoks pigista apelsinist välja mahl. Uhmerda jämedalt pipar ja kardemon. Pane kõik kastmekomponendid väikesesse kaanega purki ja raputa omavahel segamini. Vajaduse korral lisa natuke külma vett. Enne salatile valamist raputa veel korra.


Juustusüdamed maasika-datli-basiilikutšatniga

“Mulle meeldib teha ise paneer’i, mille sisse saab panna vürtse ja ürte. Väga mõnus on ka Saida köömnetega juust, seda täna kasutamegi.”

HEA TEADA
Tšatni on universaalne seedetule-“tablett”, mis aitab kõike rasket hõlpsamini seedida – ka juustu ja liha. Samas ei maksa tšatnit tarbida liiga palju ja omaette maiusena. Tegemist on siiski “tabletiga”, millega liialdades tekib liigne kuumus ja see hakkab kõrvetama. Eriti ettevaatlik tuleks olla kõigil neil, kes on looduselt loomuomaselt kaasa saanud piisavalt tuld!

6-le
T, K, V, G, M

1,5 dl peeneks hakitud värsket ­ingverit
2 dl värskeid tükeldatud ­maasikaid
2 dl tükeldatud datleid
1 sl ghee’d
2/3 tl aniisiseemneid
2/3 tl koriandriseemneid
2/3 tl fenkoliseemneid
väike näpuotsatäis soola
4 sl tumedat toor-roosuhkrut
1 peotäis värske basiiliku lehti
0,5 laimi mahl
200 g Saida köömnetega juustu

1 Haki ingver pisikesteks tükkideks ning lõika pestud datlid ja värsked maasikad väikesteks kuubikuteks. Kuumuta paksu põhjaga potis ghee, lisa hakitud ingver ja uhmerdatud vürtsid. Raputa peale suhkur ja lase 2–3 minutit keskmisel kuumusel segades veidi karamellistuda. Lisa datlid ja maasikad ning keeda keskmisel kuumusel ­
10 minutit. Viimasena näpi juurde basiilikulehed ja pigista sisse laimimahl. Keeda veel mõni minut. Paksem ja tummisem konsistents tekib kauem keetes.
2 Tükelda juust 1,5 cm viiludeks ja lõika sellest piparkoogivormiga väikesed südamed. Pane igale südamele väike teelusikatäis tšatnit ja naudi eelroa või magustoiduna.

Speltajahust lilleküpsised vahukooretupsuga

“Vahukoore peal ma kasutan musta köömne seemneid. Neid ei tasuks peeneks jahvatada – siis on mõru –, aga kõhus need aitavad seedida.”

1 plaaditäis küpsiseid – u 25 tk

90 g jämedalt jahvatatud eestimaist speltajahu
25 g kookoshelbeid
2 sl pruuni toor-roosuhkrut
0,5 tl küpsetuspulbrit
1/3 tl soola
1/3 tl ingveripulbrit
0,5 tl aniisiseemneid
1 väikese mahelaimi riivitud koor
1 sl kitsetoorjuustu
50 g külma võid
peale puistamiseks 1 tl kaneelipulbrit

SERVEERIMISEKS:
150 g 35% rõõska koort
1 tl vanillsuhkrut
peale raputamiseks näpuotsatäis musta köömne seemneid

1 Sega suuremas kausis omavahel kõik kuiv­ained ilma kaneelita. Riivi juurde laimikoor, toorjuust ning lisa külma või kuubikud. Näpi kätega tainaks, kuni tekib väike pall. Pane 10 minutiks külma tahenema.
2 Rulli tainas kergelt jahuga üle puistatud laual u 0,5 cm paksuseks ja lõika sellest vormiga väikesed lilled. Küpseta 180-kraadises eelkuumutatud ahjus 10 minutit ja lase plaadil täiesti maha jahtuda. Enne serveerimist raputa üle kaneeliga ja tõsta igale küpsisele käsitsi klopitud vahukooretups. Puista peale ka pisut musta köömne seemneid. Naudi kohe.